Valss Likmani järele

Tähelepanekuid:

• noodikiri on esitatud muutmata kujul, nii nagu see oli 1910. aasta väljaandes
• poognakaared tuleks ise mängides välja töötada, antud poognakaared ei ole alati kõige loogilisemad
• dünaamikamärkidesse suhtuge loovalt
• lisage usinasti kaunistusi, mis omased meie viiulimuusikale (trillerimärk annab häid vihjeid)
• C-duuris lugu on üsna harvaesinev eesti vanemas viiulimuusikas, viiuldajad on eelistanud pigem helistikke, mille mängimisel saab lahtisi naaberkeeli kaasa tõmmata
• pala esitades oleks kasulik mõelda 6/8- või 3/8-taktimõõdule nii, et rõhk langeks vaid iga takti esimesele, mitte igale löögile: mõttes kaasa lugedes oleks mudel seega 1--, 2--, 3--, 4-- jne (mitte 1-2-3, 2-2-3, 3-2-3, 4-2-3). Vanemad noodistused (kuni "Pärnumaa viiuldajad. Esimene 1997" vihikuni) esitasid valsse vaid 3/4-taktimõõdus, mis võib interpreteerimisel saada ohuks - valss võib muutuda liialt raskepäraseks