Juhan Rõõm

Teksti kirjutanud Krista Sildoja. Allikas: August Pulst “Mälestusi muusika alalt”. Tallinn – Merivälja 1961-1967. Käsikiri Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist, fond M 234:1, SÜ 15–28, lk. 781-784. Noodistused ERA salvestustest: Krista Sildoja

Juhan (mõningatel andmetel Johan) Madise p. Rõõm on sündinud Tarvastu kihelkonnas Vana-Suislepa vallas ja mõisas nurmevahi pojana. 1937. aasta maikuus plaadistati tema viiulimängu Tallinnas Riigi Ringhäälingus suure rahvamuusika heliplaadistamise aktsiooni käigus, mille eestvedajateks olid Herbert Tampere ja August Pulst. Viiuldaja oli tollel hetkel 67-aastane (ERA andmetel 63-aastane).

Heliplaadistamisel salvestati Juhan Rõõmu esituses järgnevad palad (kirjapilt Pulstilt):

1. Keset kopelt – polka (selle loo olevat kuulnud naabripoisilt)
2. Isa polka
3. Tataluuli (selle loo saanud lätlaselt Põrna Märdilt)
4. Käi ruttu sa – polka
5. Ei jäta ma – polka

Plaadimaterjali kokkuhoiu tõttu jäid plaadistamata paljud tema pillilood, muude hulgas selliste huvitavate pealkirjadega palad, nagu Karja Jaagu polka, Jassi polka, Kui Viljandisse läksin ma – polka, Ristipolka, Põdrajaht, Kui eestlased Samaarasse läksid – polka, Reinländer, Kaera-Jaan, Hiir hüppas, Kui moonamees raius üht jämedat puud – valts (kuuldud vanalt Andreselt).

August Pulst meenutab: “Viiuldaja leidsin, kui tema kodukohas Ohukotsu koolimajas Märjamaa lähises ettekannetega esinesime. Seal silmasin tema poja, kes oli koolijuhataja, toas kapi otsas viiulit. Selgus, et see kuulus kooljuhataja isale, kes seda polnud kaua enam kätte võtnud. Soovitasin siis viiuli pilli jälle peosse võtta, harjutada ja kui saab kutse, siis ka heliplaati mängima tulla, mis nüüd toimus. Vanakene oli oma mängust niivõrd elustunud, et igakord, kui Tallinna sõitis, ka Muusikamuuseumi sisse astus ja rõõm silmis tänas mängule äratamise ees.” Pillimees vääris igati oma nime!

Pulsti andmetel olla Juhan juba seitmeaastase poisikesena oma esimesed viiuli ja kandle valmistanud. Kandle teinud kuuse lauast, viiuli haavapuust. Veidi hiljem ostetud poisile Viljandist päris viiul, mille ostmiseks raha teeninud poiss ise korve punudes. Viiuldaja mäletamist mööda olla tema kodukülas iga mees viiulit mänginud. Nendelt õppinud temagi uusi pillilugusid. Peres võis olla 4-5 meest, igal neist rippunud viiul seinal. Juhan väitnud enda repertuaaris olevat umbes 50 viiulilugu, muu hulgas maininud ka, et ta ise lugusid loonud ei ole. Nooti õpetanud tundma onu. Juhan olnud ka pulmaviiuldaja umbes paarikümnes pulmas. Oma viiulil musitseerinud ta kokku nii kandle, kitarri, harmooniku kui klaveriga.

Veidi pillimehe mängumaneerist:

• poognakasutus on erk, hüplev – staccatod tuleb igal mängijal ise ära kuulata, need noodipildis ei kajastu
• pillimehe polkade sisemine ehituslik loogika on sarnane, mis laseb oletada, et tegemist on ühe autori lugudega - kelleks aga pillimees ise ei olnud, nagu selgub Pulsti mälestustest
• mitmes polkas on iseloomulikuks ettehaarav sisseastumine pilliloo B-ossa, kasutades poognaga üle keelte jõulist murdmist, mis rõhutab B-osas jõudmist subdominanti
• salvestatud lugude põhjal on pillimehele käepärasem ja meele järgi D-duur, mille puhul saab B-osa alguse subdominanti üle kõikide pillikeelte mahlakalt rõhutada
• kiired ja lühikesed jooksud E-keelel, mis algavad esimese sõrmega ja kulgevad meloodianoodini a2, algavad sageli kvindivõttega, mis on tõenäoliselt tingitud sellest, et pillimees asetas oma jämeda nimetissõrme kahele keelele korraga
• kuulake erilise hoolega pillimehe vasaku käe teise sõrme alla jäävaid noote, need varieeruvad